Tartus sõlmitud rahuleping oli esimeseks suureks saavutuseks noore Eesti riigi välissuhtluses. Leping määras ära Eesti idapiiri ning selles tunnustas Nõukogude Venemaa igaveseks ajaks Eesti Vabariigi iseseisvust. Samuti avas see Eestile tee rahvusvahelisele tunnustamisele iseseisva riigina. Lepingu ratifitseerimiskirjad vahetati Moskvas 30. märtsil 1920 ja sellest päevast hakkas leping kehtima.

Tartu rahulepingu kohaselt alustas 12. mail 1920 tööd Eesti Kontroll-Opteerimiskomisjon, osakondadega Moskvas, Peterburis ja Omskis. Vastavalt rahulepingule oli eestlastel võimalik  opteeruda kodumaale ja Eestis elavatel muust rahvusest inimestel Venemaale. Eestisse opteerus 37578 inimest.

Eesti Vabariigi saatkond Moskvas oli üks esimesi suursaatkondi Nõukogude Venemaal ja selle uues pealinnas. Venemaa liitlased Esimeses maailmasõjas olid diplomaatilised suhted temaga punase riigipöörde tagajärjel katkestanud. Esimese saatkonna tekkimine Moskvas andis teistele riikidele võimaluse suhtlemiseks Nõukogude Venemaaga.

Eesti esindusele kasutada antud kahest hoonest Malõi Kislovski ja Kalašnõi põiktänava vahelises kvartalis kolis saatkond väiksemasse (hooned asusid kõrvuti), sest ta oli ka ise väiksem kui seni Moskvas tegutsenud Kontroll-Opteerimiskomisjon. Koos saatkonna tööleasumisega kahanes senine 80-liikmeline opteerimiskomisjon kiiresti. Osalt võeti seal tegutsenud inimesed saatkonna alluvusse, osalt vabastati ametist ning 1922. aastal kolis saatkond ümber suuremasse hoonesse, kus tegutseb tänaseni.

Saatkonna hoone ehitati 1903. aastal arhitekt A. Štšeglovi projekti järgi varases juugendstiilis linnahäärberi stiilis. Maja ehitati tuntud kirjastaja ja raamatukaupmehe Vladimir Dumnovi tellimusel.

Tema tegevus Eestis on seotud peamiselt Tartu rahulepinguga ja hilisemate diplomaatiliste suhete loomisega. 1920. aastal määrati Litvinov Vene NFSV täievoliliseks esindajaks Eestis. Litvinov esitas oma volikirja 18. jaanuaril 1921, mil ta ametlikult alustas oma tegevust Nõukogude Venemaa esindajana Eestis.

Varese karjäär oli mitmekülgne. 1906. aastast töötas ta Venemaa rahandusministeeriumis, sealhulgas oli ta Talurahva Panga nõukogu liige nii Riias kui Peterburis. Aastail 1914–1917 oli Vares rahaministri nõukogu liige ja kaudsete maksude peavalitsuse ülema abi. Märtsis 1917 naasis Vares Eestisse, kus oli 1920. aasta juulist kuni oktoobrini rahaminister. Vares oli Moskvas saadikuks 14. veebruarist 1921 kuni 21. juunini 1922. Hiljem oli Vares Riigikogu liige ja kuni surmani 1925. aastal Eesti Panga direktor.

Töötas Tallinnas advokaadina. Aastal 1919 oli Birk Pihkva Eesti-Vene rahuläbirääkimiste delegatsiooni esimees. 1919.–1920. aastal välisminister. 1. juuni 1922 kuni 18. juuni 1926 oli saadikuks Nõukogude Liidus (väikese vaheajaga, kui 1925 oktoober-november oli Birk välisminister). Kutsuti saadikukohalt tagasi „välisministri korralduste mittetäitmise tõttu“. Pärast tagasikutsumist ja kohtuprotsessi, kus teda süüdistati salajaste teadete edastamises Nõukogude Liidule, taandus Birk avalikust elust. Nõukogude võimud arreteerisid Birki 14. juunil 1941 Tallinnas ja ta mõisteti surma. Suri vangilaagis Venemaal.

• Loe Birkiga Moskvas toimunust lähemalt.

Heinrich Laretei sündis 4. jaanuaril Õisus, Viljandimaal. Õppis Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas kaubandust. 1913. aastal astus Laretei vabatahtlikuna Vene armeesse ja osales Esimeses maailmasõjas. Hiljem osales Vabadussõjas, arvati augustis 1920 reservi. Töötas ajalehtedes Postimees ja Vaba Eesti toimetajana. 1925–26 oli põllutöö- ja siseminister. 1926–1928 oli Laretei saadikuks Nõukogude Liidus. Laretei karjäär jätkus välisteenistuses ja Nõukogude okupatsiooni ajal oli Laretei Eesti saadik Rootsis, Taanis ja Norras, asukohaga Stockholmis, kuhu ta jäi maapakku ja kus ta 3. aprillil 1973 ka suri.

Aastail 1918–21 oli ta Pihkva ja Tartu rahudelegatsiooni liige ning rahulepingute ratifitseerimiskomitee esimees. 1. maist 1928 oli Seljamaa saadikuks Nõukogude Venemaal, kuni ametisse astumiseni Eesti välisministri abina 1. augustil 1933. 21. oktoobrist 1933 oli Julius Seljamaa välisminister. Seljamaa suri aastal 1936.

Aastani 1920 oli ta Toferi kaubamaja juhatuse liige Venemaal. Tofer alustas oma diplomaatilist karjääri aastal 1921, mil ta määrati Berliini saatkonda asekonsuliks. 1933–1936 oli Tofer saadikuks Nõukogude Venemaal. 1939–1940 oli Tofer Eesti välisministri abi. Karl Tofer arreteeriti 1941. aastal ja ta suri Nõukogude vangilaagris.

Töötas õpetajana ja tegi sõjaväelist karjääri, mille käigus tegeles ka sõjaajaloo jäädvustamisega, olles „Eesti Vabadussõja ajaloo“ käsikirja koostamise juht. 01.09.1936–25.08.1937 oli Traksmaa Eesti saadikuks Nõukogude Venemaal. Arreteeriti 1941. aastal ja mõisteti surma, suri vangilaagris Venemaal.

Kuni aastani 1936 oli Rei vandeadvokaat, kaitstes 1927. aastal muu hulgas Moskvas saadikuna NKVD-ga sekeldustesse sattunud Ado Birki. Moskvas saadikuks oli Rei aastail 1938–1940. Pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal põgenes Rei Riia kaudu Rootsi, kus veetis oma ülejäänud eluaastad, olles EV eksiilvalitsuse peaminister presidendi ülesannetes aastast 1945 kuni oma surmani 1963. aastal Stockholmis.

Lepingu salajases lisaprotokollis jagati omavahel Ida-Euroopa: Berliin sai Poola lääneosa ja Leedu (viimane läks hilisema täienduslepinguga siiski Nõukogude Liidule), Moskvale jäid Soome, Eesti, Läti, Ida-Poola ja Bessaraabia. Loetud päevadega jõudis info salaprotokollist Eesti ametkondadeni, kuid seda ei avalikustatud. Pakt sillutas teed Eesti Vabariigi okupeerimisele ja annekteerimisele.

Baaside leping sunniti Eestile peale otseselt sõjaga ähvardades. Eesti valitsus otsustas lepingu sõlmida, et vältida sõda ja säilitada iseseisvus, kuigi see tähendas olulisi järeleandmisi ja põhjustas rahva seas hirmu ning pahameelt. Baaside lepingul olid kaugeleulatuvad tagajärjed riigi iseseisvusele ja suveräänsusele. Eesti Vabariik püüdis baaside lepingut ellu viia keerulistes oludes, tehes järeleandmisi, et vältida otsest sõjalist konflikti, kuid lõpuks viis see ikkagi riigi okupeerimiseni.

Moskva vaksalis olid üles rivistatud aukompaniid, lehvisid lipud, sõjaväeorkester mängis tervitusmarssi. Kohtuti Jossif Staliniga, marssal Voroshiloviga. Eesti saatkonda külastasid välisminister Vjatšeslav Molotov, Mikojan, marssalid Voroshilov ja Budjonnõi.

Moodustati Johannes Vares-Barbaruse nukuvalitsus, misjärel korraldati juulis lavastatud „valimised“ Riigivolikogusse. Uus Riigivolikogu „palus“ Eesti vastuvõtmist NSV Liidu koosseisu ning 6. augustil see formaalselt ka toimus.

Kohe algas massiline sovetiseerimine ja eestimeelsete inimeste tagakiusamine. Kodanikuühiskond ja vabad organisatsioonid likvideeriti, pangad, suuremad ettevõtted ja maavaldused riigistati. Keelati senised rahvussümbolid ning algas ulatuslik propaganda ja ideoloogiline surve. 

1940. aastal arreteeriti, represseeriti ja küüditati president Konstantin Pätsja sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner koos peredega. President Päts suri 1956. aastal psühhoneuroloogiahaiglas Buraševos ja kindral Laidoner 1953. aastal vangistuses Vladimiri linnas.

Okupatsiooni üks kõige traagilisemaid sündmusi oli 1941. aasta juuniküüditamine, mil Siberisse küüditati üle 10 000 inimese. Sellele järgnesid massilised arreteerimised ja hukkamised, mis lõppesid alles sama aasta juulis Saksa vägede sissetungiga.

Esimese Nõukogude okupatsiooni tagajärjed olid Eestile laastavad. Hävis riiklik iseseisvus ning Eesti kaotas küüditamiste, põgenemiste ja hukkamiste tõttu umbes veerandi oma elanikkonnast. Riigistamised ja sõjategevus tekitasid suure majandusliku kahju. Eriti raske mõjuga oli ühiskondliku struktuuri ja sotsiaalse korra lõhkumine ning hirmuõhkkonna tekitamine, mis mõjutas eestlaste elusid veel aastakümneid pärast seda perioodi.

14.-15. juunil 1941. aastal küüditamise aruanne. Foto: Rahvusarhiiv

Enamus saatkonnas töötanud diplomaate tagasi koju jõudes arreteeriti, represseeriti ja küüditati Venemaale, kus paljud surid.

Niinimetatud nõukogude vabariikide ministrite nõukogude alalised esindused NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures ei täitnud erinevalt saatkondadest diplomaatilisi ülesandeid, eelkõige olid need liiduvabariikide parteijuhtide residentsid Moskvas. Neist funktsioonidest lähtuvalt ehitati saatkonna ajaloolisele hoonele juurde halduskorpus hotelli, söökla ja rea bürooruumidega.

Kohe taastati 1940.–41. aastal kehtestatud Nõukogude võimustruktuurid ning algas uus sovetiseerimise laine. Sõja lõpp tõi kaasa massilise põgenemise – üle 70 000 eestlase põgenes repressioonide ja küüditamiste kartuses Läände. Hirmud osutusid põhjendatuks, 1949. aasta märtsis viis Nõukogude võim läbi märtsiküüditamise, mille käigus saadeti Siberisse üle 20 000 inimese, peamiselt taluperede liikmed. Samal ajal toimus sundkollektiviseerimine, mis hävitas Eesti traditsionaalse põllumajanduse. Linnades jätkus tööstuse natsionaliseerimine ning algas ulatuslik industrialiseerimine, millega kaasnes massiline võõrtööjõu sisse toomine teistest liiduvabariikidest.
Stalini surma järel 1953. aastal muutus terror mõnevõrra leebemaks ning 1950ndate lõpus said paljud küüditatud naasta Eestisse. Siiski jätkus süstemaatiline venestamispoliitika, mis väljendus eriti hariduse ja kultuuri vallas. Majanduses domineeris plaanimajandus, mis tõi kaasa kaupade defitsiidi.

1980ndate teisel poolel, kui Nõukogude Liidus algas perestroika, aktiviseerus Eestis rahvuslik liikumine. Toimusid öölaulupeod, loomeliitude pleenumid ning tekkisid rahvuslikud organisatsioonid. 1988. aastal asutati Rahvarinne ning algas nn laulev revolutsioon. Järk-järgult hakati taastama Eesti riiklikke sümboleid ning nõudma suuremat iseseisvust. 1989. aasta Balti kett näitas eestlaste, lätlaste ja leedulaste ühtsust iseseisvuspüüdlustes.

Murranguliseks kujunes 1991. aasta august, kui Moskvas toimunud putšikatse ajal kuulutas Eesti end täielikult iseseisvaks. Nõukogude Liit tunnustas Eesti iseseisvust 6. septembril 1991, millega lõppes peaaegu pool sajandit kestnud okupatsioon. Selle perioodi jooksul jõudis Eesti rahvastik ja ühiskond oluliselt muutuda – eestlaste osakaal rahvastikus langes sisserände tõttu alla kahe kolmandiku, traditsioonilised sotsiaalsed struktuurid olid lõhutud ning majandus vajas põhjalikku ümberkorraldamist. Sellegipoolest suudeti  säilitada eesti keel ja kultuur ning elujõuline rahvuslik identiteet, mis võimaldas taasiseseisvumise järel asuda kiiresti üles ehitama demokraatlikku riiki.

See tõi Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Balti riigid uuesti vaba maailma teadvusse. Oluliseks verstapostiks selles protsessis oli 1983. aasta Euroopa Parlamendi Balti apellile tuginev otsus, millega pöörduti ÜRO ja Euroopa Liidu riikide poole palvega, et need aitaksid taastada Balti riikide iseseisvuse. Eesti poolt kirjutasid apellile alla Mart Niklus, Enn Tarto, Erik Udam, Endel Ratas, Jüri Kukk, Viktor Niitsoo, Veljo Kalep ja Tiit Madisson. Kolme Balti riigi kodanike ühises avalikus kirjas nõuti MRP salaprotokolli avalikustamist.

See kõik innustas omakorda Balti riikide pagulasi ja vabasse maailma jäänud diplomaate korraldama oma asukohamaades okupeeritud Eesti, Läti ja Leedu olukorda selgitavaid poliitilisi aktsioone ning tõmbama avalikkuse tähelepanu vabaduspüüetele kodumaal.

Saatkonna taasavamisest saab lugeda välisministeeriumi publitseeritud raamatust „Teine tulemine: Taasiseseisvunud Eesti välisesindused“ (2003).

1937. aastal sündinud Trofimov on lõpetanud Moskva Rahvusvaheliste Suhete Instituudi ja Kõrgema Diplomaatilise Kooli.

See piir jäi kehtima kuni 2005. aastani, mil Eesti ja Venemaa allkirjastasid piirilepingu.

Läbirääkimised kestsid kokku viis tundi ja lõppesid kahe olulise lepingu (tuntud kui juulilepped) allkirjastamisega. Lepingud käsitlesid Vene relvajõudude väljaviimist ja sotsiaalgarantiisid Vene sõjaväepensionäridele Eestis. Lepiti kokku, et Vene väed peavad Eestist lahkuma 31. augustiks 1994.

Kuigi Eesti taasiseseisvus 1991. aasta augustis, jäid Vene väed esialgu Eestisse. Nende väljaviimiseks peeti pikki ja keerulisi läbirääkimisi, mis tipnesid 1994. aasta juulis presidentide Lennart Meri ja Boriss Jeltsini vahelise kokkuleppega, mis nägi ette vägede täieliku lahkumise 31. augustiks 1994.

Vägede väljaviimine oli mastaapne operatsioon. Eestist lahkus üle 40 000 vene sõjaväelase ja nende pereliikme. Vene vägede valduses oli olnud umbes 570 sõjaväeobjekti, sealhulgas lennuväljad, raketibaasid, sõjaväelinnakud ja õppepolügoonid. Paljud nendest objektidest olid keskkonnaohtlikus seisus ning vajasid hiljem põhjalikku puhastamist.
Eriti keeruline oli olukord Paldiskis, kus asus Nõukogude mereväe tuumaallveelaevnike õppekeskus koos kahe tuumareaktoriga. Reaktorite demonteerimise ja väljaviimise küsimus lahendati eraldi kokkuleppega ning see protsess kestis veel aasta pärast ülejäänud vägede lahkumist.

Läbirääkimiste edu tagas suuresti rahvusvaheline toetus. USA ja teised lääneriigid avaldasid Venemaale survet kokkulepitud tähtaegadest kinnipidamiseks ning toetasid Eestit mahajäetud sõjaväeobjektide korrastamisel ka rahaliselt. Oluline oli USA presidendi Bill Clintoni isiklik sekkumine läbirääkimistesse.

Viimased Vene väed lahkusid Paldiskist 31. augustil 1994, misjärel heisati seal Eesti lipp. See sündmus märkis sümboolselt võõrvõimu tegelikku lõppu. Vägede lahkumine võimaldas Eestil hakata üles ehitama oma kaitsejõude ning arendama iseseisvat julgeolekupoliitikat.

Eestist osalesid kaitseminister Andrus Öövel, ajaloolane Rein Helme, mälestustahvli autor Mati Karmin ja ajaloolane Peep Pillak. Saatkonnast osales toonane suursaadik Mart Helme ja diplomaadid.

Visiidi käigus kohtus patriarh president Arnold Rüütliga, kes autasustas teda Maarjamaa Risti I klassi teenetemärgiga.
Aleksius II, kodanikunimega Aleksei Rüdiger, oli pärit Tallinnast, säilitas oma sidemed Eestiga ning tema visiit tähistas olulist sammu kahe riigi vaheliste suhete taastamisel pärast Eesti iseseisvuse taastamist.

Liitumislepingu EL-iga allakirjutamine. Foto: Välisministeerium

02.04.2004 märkis Putin (läbirääkimistel Saksa liidukantsleri Schröderiga), et „Venemaal ei ole julgeoleku tagamise seisukohalt muret seoses NATO laienemisega [Läti, Leedu ja Eesti NATO-sse astumine], küll aga ehitab Venemaa oma sõjalist poliitikat vastavalt NATO lähenemisele oma piiridele“

Rahutused järgnesid sellele, kui Eesti teisaldas 2007. aastal Tallinna kesklinnast sõjaväekalmistule Pronkssõduri monumendi. Eesti võimud olid sunnitud Pronkssõduri teisaldama peale seda, kui Venemaa provotseeris ja õhutas selle ümber aina suuremaid rahutusi ja Eesti-vastaseid meeleolusid.

Riigikogu ratifitseeris leppe 20. juunil 2005, lisades piirilepingu ratifitseerimise seadusele preambuli, mis viitas Tartu rahulepingu jätkuvale kehtimisele. Venemaa reageeris sellele negatiivselt ning võttis oma allkirja lepingult tagasi, mistõttu leping ei jõudnud ratifitseerimiseni Venemaa parlamendis. Uus katse piirilepingu sõlmimiseks toimus 2014. aastal, kuid see ei ole endiselt jõustunud.

Kohtumisel president Dmitri Medvedeviga arutati aktuaalseid poliitika- ja kultuuriteemasid. President Ilves rõhutas oma visiidiga avameelse ja asjaliku dialoogi vajadust kahe riigi vahel.

President Ilves kohtus ka Venemaa presidendi Dmitri Medvedeviga, kellega arutas kahe riigi suhteid ning koostööd erinevates valdkondades.

Eesti riik eraldas projektile 3,1 miljonit krooni, et toetada fassaaditöid ja säilitada kirik eesti kogudusele. Taastamise käigus viidi läbi põhjalikud restaureerimistööd, millega säilitati kiriku ajalooline väärtus ja tagati hoone vastavus koguduse vajadustele. Taastatud kiriku avas 20. veebruaril 2011 pidulikult president Toomas Hendrik Ilves.

Peterburi Jaani kirikul oli ka tähtis roll Eesti iseseisvumisel. Kiriku eest algas 1917. aasta märtsikuus rongkäik, kus osales ligi 40 000 inimest, kes nõudsid Eestile autonoomiat. Autonoomia saavutamine oli tähtis verstapost teel oma riigi loomiseni.

Enim pandi rõhku kultuuri- ja majanduskoostööle, inimestevahelistele suhetele, sidemetele Venemaal asuvate eesti kogukondadega ja Venemaa kodanikuühiskonnaga. Pidulikult tähistati Eesti Vabariigi 100. aastapäeva Peterburis, Moskvas ja Krasnojarskis. Poliitilises suhtluses Venemaaga lähtuti Euroopa Liidu viiest põhimõttest, mis lepiti kokku pärast Venemaa Ukraina-vastase agressiooni algust 2014. aastal.

Delegatsioon suursaadik Hilpuse juhatusel külastas eestlaste asupaika Ülem-Suetukis. Kohaliku luteri kiriku seinale kinnitati EV100 mälestustahvel.

Tema ametiaega jäi Venemaa kallaletung Ukrainale 24. veebruaril 2022. Laidre ametiaeg lõppes Venemaa nõudmisel ning ta lahkus Moskvast 7. veebruaril 2023.

President Kaljulaid tõstatas kohtumisel, lisaks kahepoolsete majandussuhete käsitlemisele, ka Gruusia ja Ukraina teema.