Eesti saatkonna lugu Moskvas

Saatkonnahoone Moskvas on eriline mitmel põhjusel. Saatkond tegutseb tänapäeval selles samas majas, kus enne 1940. aastat. Samuti on see ainus hoone, mis on olnud järjepidevalt Eestiga seotud selle asutamisest kuni tänapäevani.

Saatkonna eelkäija – KOPT

Eesti saatkonna eelkäija Moskvas oli Eesti kontroll-opteerimiskomisjon (KOPT), mis alustas tegevust 1920. aasta mais ja sai enda kasutusse hoone, kus asub tänapäeval Eesti saatkond. KOPT tegeles sõjapõgenike ja optantide ning nende vara Eestisse saatmisega vastavalt Tartu rahulepingus kokkulepitule.

Saatkonna loomine

Kuigi diplomaatilised suhted Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel olid sisse seatud juba veebruaris 1920 pärast Tartu rahulepingu sõlmimist, määras Eesti Vabariik esimese täievolilise saadiku Moskvasse aasta hiljem, kui lääneriigid Eestit de jure tunnustasid. Saadik Tõnis Vares saabus Moskvasse ja alustas tööd 12.02.1921.

Eesti Vabariigi saatkond Moskvas oli üks esimesi saatkondi Nõukogude Venemaal ja selle uues pealinnas. Venemaa liitlased Esimeses maailmasõjas olid diplomaatilised suhted temaga katkestanud punase riigipöörde tagajärjel. Esimese saatkonna tekkimine Moskvas andis teistele riikidele võimaluse suhtlemiseks Nõukogude Venemaaga. Selline Moskva saatkonna vahendajaroll lisas noorele Eesti Vabariigile rahvusvahelist kaalu.

Eesti esindusele kasutada antud kahest hoonest Malõi Kislovski ja Kalašnõi põiktänava vahelises kvartalis kolis saatkond väiksemasse (hooned asusid kõrvuti), sest ta oli ka ise väiksem kui seni Moskvas tegutsenud KOPT. Koos saatkonna tööleasumisega kahanes senine 80-liikmeline opteerimiskomisjon kiiresti. Osalt võeti seal tegutsenud inimesed saatkonna alluvusse, osalt vabastati ametist ning 1922 kolis saatkond ümber suuremasse hoonesse, kus tegutseb tänaseni.

Saatkonna likvideerimine ja ENSV alaline esindus

Saatkond Moskvas töötas kuni 1940. aasta augustini. Pärast Eesti inkorporeerimist Nõukogude Liitu võeti saatkonna arhiiv ja varad NKVD ja Välisasjade Rahvakomissariaadi bilanssi. Seejärel läksid need „Eesti NSV alalise esindaja“ vastutusse. ENSV alaline esindus NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures alustas tegevust saatkonnale kuulunud hoones.

Nn nõukogude vabariikide ministrite nõukogude alalised esindused NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures ei täitnud erinevalt saatkondadest diplomaatilisi ülesandeid, eelkõige olid need liiduvabariikide parteijuhtide residentsid Moskvas. Neist funktsioonidest lähtuvalt ehitati saatkonna ajaloolisele hoonele juurde halduskorpus hotelli, söökla ja rea bürooruumidega.

1991. aastal asus tööle iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi esimene sõjajärgne suursaadik Jüri Kahn. Algas nõukogudeaegse alalise esinduse ruumide ümberkujundamine kaasaegse saatkonna vajadusteks, sh ehitati välja tänapäeva konsulaarülesannetele vastavad ruumid.

Saatkonna hoone

Eesti saatkond Moskvas asub linna ajaloolises keskosas, Malõi Kislovski ja Kalašnõi põiktänava vahelises kvartalis – Kremli, Arbati  ja Konservatooriumi vahetus läheduses.

Saatkonna hoone ehitati 1903. aastal arhitekt Aleksei Štšeglovi projekti järgi, tegu on  varases juugendstiilis linnahäärberiga. Maja ehitati tuntud kirjastaja ja raamatukaupmehe Vladimir Dumnovi tellimusel.

Moskva linna ajaloolised kvartalid koosnevad suures osas sellistest 18. –19. sajandil ehitatud jõukamate kodanike elumajadest. Nende võõrandamine endistelt omanikelt ja loovutamine välismaistele missioonidele oli üsna tavaline praktika diplomaatilise korpuse kolimisel Petrogradist Moskvasse. Nõnda antigi see linnahäärber Eesti käsutusse.

Rikkalikult kaunistatud interjööris on näha eklektika ja varajuugendlikke elemente: kristall-lühtrid, stukk-kaunistustega laed ja marmorkaminad.

ENSV esinduse halduskorpus hotelli, söökla ja rea bürooruumidega ehitati pärast Eesti Vabariigi saatkonna taastamist ümber saatkonna tarbeks.

Hoone renoveerimine 2014–2019

Välisministeerium viis aastatel 2014–19 koostöös Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi ning Inseneribüroo Teloraga läbi saatkonnahoone põhjalikud rekonstrueerimistööd. Hoone peaprojekteerija on Innopolis Insenerid OÜ ning arhitektuurse ja sisearhitektuurse projekti autorid KAOS Arhitektid meeskond koosseisus Toomas Adrikorn, Margit Argus, Margit Aule ja Kaiko Kerdmann.

Projekti kogumaksumuseks kujunes 20 miljonit eurot.

Tööde käigus korrastas SA Eesti Vabaõhumuuseumi konserveerimis- ja digiteerimiskeskus Kanut Viljar Visseli juhtimisel saatkonna ajaloolise mööbli. Koostöös Kunstimuuseumi maalikunsti konservaatori Alar Nurksega restaureeriti ka vanad kunstiteosed. Välisministeeriumi korraldatud kunstikonkursi tulemusel hakkavad renoveeritud saatkonnahoonet edaspidi kaunistama ka parimad näited nüüdisaegsest Eesti kunstist.

18. aprillil avatakse Vabariigi Presidendi osalusel pidulikult värskelt renoveeritud Eesti Vabariigi suursaatkonna hoone Moskvas.

Diplomaatide mälestused

Moskvas aadressil Malõi Kislovski pereulok 5 asuva saatkonnahoone seinad on olnud Eestiga seotud ajaloo tunnistajaiks juba 99 aastat (hoone ise on 113 aastat vana). Need seinad on näinud, kuidas heitlikel aegadel enamlikul Venemaal loodi noore Eesti Vabariigi saatkond, kuidas saadikud ja diplomaadid tulid ja läksid, töötasid kergematel ja raskematel aegadel – kes sattus kahtlastesse afääridesse (saadik Ado Birk), kes põgenes imekombel (viimane sõjaeelne saadik August Rei) NKVD käest. Neid põnevaid lugusid on palju, kahjuks aga vähe paberile talletatud.

Endiste diplomaatide mälestustest, kus on räägitud Moskva saatkonnast, võib nimetada näiteks Heinrich Laretei raamatut „Saatuse mängukanniks“. Oskar Öpiku Stockholmis välja antud memuaare (O. Mamersi varjunime all) „Kahe sõja vahel“ (1957) ja „Häda võidetuile“ (1958). Saatkonna taasavamisest saab lugeda välisministeeriumi publitseeritud raamatust „Teine tulemine: Taasiseseisvunud Eesti välisesindused“ (2003).

Saadikud läbi aegade

1921–1922 Tõnis Vares

1922–1926 Ado Birk

1926–1928 Heinrich Laretei

1928–1933 Julius Seljamaa

1933–1936 Karl Tofer

1936–1937 August Traksmaa

1938–1940 August Rei

1940–1991 ENSV alaline esindus Moskvas

1992–1995 Jüri Kahn

1995–1999 Mart Helme

1999–2001 Tiit Matsulevitš

2001–2005 Karin Jaani

2005–2008 Marina Kaljurand

2008–2012 Simmu Tiik

2012–2015 Jüri Luik

2015–2018 Arti Hilpus

2018–         Margus Laidre